Liiliate kasvatamisest

Liiliate muld

Liiliate kasvatamisel on kõige olulisem see, millisel mullal ta kasvab. Liiliad vajavad kasvamiseks ja rikkalikuks õitsemiseks sügavalt haritud, viljakaid, hästi õhustatud, hea drenaažiga, kobedaid, kergemaid umbrohupuhtaid muldi. Parimad on neile viljakad liivasavimullad.

Liiliasibulad ei talu oma ehituse tõttu seisvat vett ega kõrget põhjavee taset. Liiliatele ei sobi rasked, õhuvaesed, halva drenaažiga savimullad ega soostunud alad. Ka ei sobi liiliatele kerged liivamullad, sest need ei seo piisavalt taime eluks vajalikku vett ega toitaineid. 

Väga raskeid muldi on võimalik parandada, lisades neile tagasihoidlikult neutraliseeritud turvast ja liiva ning rajades liiliatele spetsiaalse drenaažkihi. Väga kergeid muldi parandatakse kas savimulla või turba ja komposti lisamisega. Kui tahta mullaviljakust tõsta ning selle struktuuri parandada, tuleks mulla sisse kaevata komposti ning hästilagunenud, kaua seisnud kõdusõnnikut. Värske laudasõnnik mõjub liiliatele hukutavalt.

Kuna enamik liiliaid toitub peamiselt varrejuurte kaudu, peaks viljakas olema ka mulla pindmine, sibula peal asuv 20-30 cm kiht. 

Liiliate kastmine

Liiliad vajavad vett kogu kasvuperioodi vältel, kuid nende veetarve on igas kasvufaasis erinev. Enam vajavad nad niiskust kasvuperioodi alguses ning õitsemise ajal, aga ka veel mõni nädal pärast õitsemist, et kurnatud sibulad jõuaksid kosuda ning end järgmiseks vegetatsiooniperioodiks ja talveks ette valmistada. Liilia on äärmiselt põuakartlik taim. Kastmisel ei tohiks liiliate lehed ega õied haiguste vältimiseks märguda. Kasta tuleb liiliaid pärast tugevaid kevadisi öökülmi, kui neile ei järgne sademeid.

Liiliate kasvukohad

Kuna enamik liiliaid on valguslembesed taimed, läheb neil tarvis päikesepaistelist kasvukohta. Aga et enamik liikide looduslikud kasvukohad asuvad hõredatel metsaaladel, vajavad nad keskpäevase kuuma päikese eest siiski veidi varju, osa liiliaid aga nõuab poolvarjulist kasvukohta.

Kindlasti tuleb vältida liiliate istutamist nn. tuulekoridoridesse. Kuid liiliate kasvukohad ei tohi olla ka väga umbsed, täiesti tuuletud või tihedasti puid-põõsaid täis istutatud. Niisugustes kasvukohtades levivad meelsasti mitmesugused seenhaigused. Liiliatele ei sobi kuivad ja ülekuumenevad või sademetevett jooksvad väga märjad räästaalused.

Kitsaste lehtedega sordid võib istutada täispäikese kätte, laiade läikivate lehtedega sordid aga eelistavad südapäevast poolvarju ja niiskemat õhku.

Parimad kasvukohad kõigile liiliatele on avatud, keskpäevase päikese eest kergelt varjutatud, tugevate tuulte eest kaitstud soojemad kohad.

Liiliapeenra rajamine 2016. aasta sügiselKasvuaegne hooldamine

Liiliate kasvuaegne hooldus algab kevadel talvekatte eemaldamisega, kui selle panek on vajalikuks osutunud. Talvekatte eemaldamisega ei tohiks kiirustada, kuni ööd on veel väga külmad, kuid sellega ei tohi ka hilineda, et mitte vigastada liiliate õrnu tõusmeid. Talvkatte eemaldamisele järgneb mulla kobestamine, mis aitab mulda õhutada ja selles niiskust säilitada. Ka pärast iga vihmasadu ning kastmist on kobestamine vajalik.

Liiliate kasvukohad tuleb hoida umbrohupuhtad, see aitab vältida haiguste ja kahjurite levikut. 

Sageli võivad liiliaid kahjustada kevadised hilised öökülmad. Kevadiste öökülmade kahjustuste vältimiseks on taimede kaitsmisel parim vahend neile ööseks asetatav katteloor, mis eemaldatakse keskpäevaks. 

Kui ei taheta tegeleda sordiaretusega, tuleks liiliaõisikud pärast õitsemist kõrgelt maha lõigata, säilitades lehtedega vars maksimaalselt. Taimel ei ole vaja end kuranata seemnete kasvatamisega, sibul saab kosuda ja end saabuvaks talveks ning järgmise aasta õitsemiseks ette valmistada. 

Sügise saabudes lõigatakse liilia varred maani maha ning põletatakse, et vältida võimalike haigustekitajate ning kahjurite levikut. Mingil juhul ei tohi neid panna komposti hulka. 

Väetamine

Kogemused näitavad, et alaväetatud liilia on vastupidavam ja tugevam kui üleväetatud lill. Korraliku huumusrikka viljaka mulla korral võiks väiksema lämmastikusisaldisega kloorivabu väetisi kasutada vaid varakevadel pärast liiliate tärkamist, hiljem aga piirduda lämmastikuvabade mikroelemente sisaldavate sügisväetistega ning kasutada vaid poolt kogust pakenditel soovitatust. Eriti halvasti mõjub liiliatele lämmastikuliig.

Taimede kasv on esmapilgul küll lopsakas ja jõuline, kuid üleväetatud liiliatel jääb juurestiku kasv maapealsest arengust maha. Seega pikeneb liilia kasvuperiood, hilineb talveks ettevalmistumine, mis nõrgestab omakorda vastupanuvõimet külmakahjustustele ning muudab sibula vastuvõtlikumaks paljudele haigustele. 

Kõige enam vajavad liiliad kaaliumi, mis soodustab toitaine varumist sibulates ja suurendab nii põua- kui ka talvekindlust ning vastupidavust seenhaigustele ja soodustab õiepungade arengut ning õite värvumist. Hea kaaliumväetis on lehtpuutuhk. 

Liiliaid võib väetada nii vedelväetistega kui ka puistata väetist taimede ümber, kus need aegamööda veega mulda uhutakse. Vältimaks inetute põletuslaikude teket, tuleks vedelväetiste kasutamisel jälgida, et need ei satuks liilia lehtedele. Liiliate väetamiseks ei sobi värske või vähekõdunenud laudasõnnik ega korralikult valmimata kompost, samuti tuleks loobuda lämmastikurohke virtsaleotise kasutamisest. Liiliate väetamine tuleb lõpetada hiljemalt juuli teiseks pooleks. 


Noored liiliad 2017. aasta juulikuusLiiliate istutamine

Istutusaeg

Optimaalseim ümberistutamise ning liiliate paljundamise aeg algab umbes kaks nädalat pärast liiliate õitsemist. Kuigi liiliasibulad eelistavad juurdumiseks jahedamat mulda, ei ole soovitav ümberistutamisega sügiseni venitada.

Varasemas istutamisel ei tekitata noortele vahetuvatele basaaljuurtele kahjustusi. Hiljem aga, kui need on juba välja kasvanud, ei ole võimalik noori juuri vigastamata sibulat üles kaevata, mistõttu kannatab mitmel aastal liiliate õitsemine. 

Kui liiliasibulaid on talvel hoitud nõutava temperatuuri juures, võib neid istutada igal ajal. Ühtviisi hästi lähevad kasvama nii kevadel kui ka suve teisel poolel muretsetud sibulad. 

Kevadisel istutamisel on kõige olulisem tagada sibulatele ühtlane mullaniiskus. Kui see on olnud kuiv, tuleb maa enne isutamist korralikult läbi kasta. Istutusjärgsel perioodil hakkavad liiliatel tekkima varrejuured, seetõttu tuleb jälgida, et mullapind ei kuivaks ega kuumeneks üle vähemalt nelja nädala jooksul. 

Istutussügavus

Liiliasibulaid ei kata väline kaitsev kest. Seda asjaolu arvestades ei tohi liiliasibulat kunagi lasta läbi kuivada ega üle kuumeneda. Kui mingil põhjusel ei ole liiliasibulaid pärast üles võtmist või saamist kohe võimalik maha istutada, tuleb nad pakkida niiskesse samblasse, turbasse või riidesse ja hoida jahedas. Selleks sobib suurepäraselt külmkapp, kus temperatuur on +5 kraadi. 

Liiliad augustis 2017Istutussügavuse määramisel on vaja arvestada ka mulla omadusi, kergematel liivmuldadel istutatakse nad sügavamale, raskematel veidi kõrgemale.

Sibulad istuta pisut sügavamale sibulillede istutamise kuldreeglist. Sellisel talitusviisil on mitmeid eeliseid. Kevaditi tärkavad sügavamale istutatud liiliad hiljem ja seega kannatavad nad vähem kevadiste öökülmade käes.

Ka varre maa-alune osa on seepärast pikem ning nõnda tekib sinna rohkem varre sibulaid, mistõttu liiliate paljunemine toimub kiiremini.

Suvel on sügavamal rohkem niiskust ja temperatuur ühtlasem kui mulla ülemistes kihtides ning sibulate läbikuivamise oht on väiksem. Sügisel aga ei jahtu muld alumistes kihtides nii kiiresti kui pinnal, mistõttu liiliate juured kasvavad kauem. Pikema vegetatsiooniperioodi korral on aga liiliad tugevamad ja talvituvad paremini.

Vahekaugused

Sibulate vahekaugused olenevad peamiselt istutavate sibulate ümbermõõdust. Kuna liiliad jäävad kauaks ühele kasvukohale ja nad moodustavad võrdlemisi kiiresti suured sibulapesad, tuleks nad istutada üksteisest vähemalt 10-15 cm kaugusele, suuremad sibulad aga isegi 25-30 cm vahedega.

Liilia on kõige kaunim siis, kui ta tunneb end vabalt ning kogu õisikut ning selle asetsevaid õisi saab eraldi vaadelda. 

Kõhkluste korral tuleb pigem valida hõredam kui tihe istutus. Sibulad võiks asetada drenaaži parandamiseks liivapessa, s.t liilia alla, peale ja ümber puistatakse umbes 5 cm kiht liiva. Ka võiks sibulaist veidi kaugemale liivapessa puistata näriliste tõrjeks mürki. 

Liiliapeenrad kõrgelt ja kaugemalt vaadates 2017. aasta suvelPärast istutamist on vaja liiliaid kasta. Kastmine kinnitab sibulad maasse ja aitab kiiremini juurduda, kastmisel tiheneb muld korralikult ning sellesse ei jää sibulatele ohtliikke nõndanimetatud õhutaskuid. 

Liilia kasvatamine taimenõudes

Ideaalse liilianõu sügavus on vähemalt 45 cm. Nõude valikul peab arvestama asjaoluga, et puu- ja savinõud imavad ise rohkesti vett, seega vajavad neisse istutatud taimed üsna sagedasti kastmist. Õhukesed plastmasspotid aga võivad keskpäevapäikeses liigselt kuumeneda ning sinna istutatud liiliasibulad ära küpseda.

Kõigepealt tuleb istutusnõu põhja tekitada 2-5 cm drenaažikiht. Liiliate istutusmuld peab olema kobe ja viljakas ning kõige parem on see endal segada hästilagunenud kompostist ja kõdusõnnikust, turbast ja koredast liivast vahekorras 2:2:2:2. 

Anumatesse isutatakse liiliad varakevadel, parim aeg oleks märtsi lõpus, aprilli alguses. Drenaažikihile puistatakse istutusmulda, sellele lillesibul ning seejärel täidetakse pott niiske mullaga.

Liiliasibulad istutatakse alati anuma põhja lähedale, muidu pole neil võimalust moodustada varrejuuri ning nad hukkuvad. Liiliasibulat peab igal juhul katma vähemalt 20 cm paksune mullakiht.

Istutatavate sibulate arv oleneb nõu laiusest, sibulad peavad üksteisest olema vähemalt 10-15 cm kaugusel. Neid ei ole hea istutada ka vastu poti seinu, kus temperatuuri kõikumine on kõige suurem. 

Et sibulatel areneksid korralikud juured, asetatakse sibulate nõud vähemalt neljaks nädalaks jahedamasse ruumi ning algul kastetakse neid mõõdukalt. Liiliakonteinereid ei tohi kunagi kasta küllastumiseni ning nad ei tohi kunagi läbi kuivada. Nõud viiakse õue oma kasvukohta öökülmaohu möödudes.

Õuest tuleks liilianõude alla asetada väiksed alused, näiteks puupulgakesed. See tagab vajaliku õhuliikumise poti ja pinnase vahel  ning vee äravoolu, aga kaitseb liiliaid ka ebasoovitavate külaliste, vihmausside ja sipelgate eest. 

Pärlliilia Pearl Jessica esiplaanil 2017 juulisKuna liiliasibulad ei talu läbikuivamist ega ülekuumenemist, peaks liilianõusid veidi varjutama. Selleks on mitmeid võimalusi. Konteinerisse võiks istudada madalaid pindmiste juurtega taimi, mis ripuksid üle konteineri servade. 

Anumatesse istutatud liiliad vajavad hoopist sagedasemat väetamist kui avamaa liiliad, sest kastmisveega uhutakse taimeanumatest kiirest tarvilikud toitained välja. Ent ka sellise istutusmeetodi puhul tuleb vältida lämmastikväetistega üle väetamist. Parimad on mikroelemnte sisaldavad väiksema lämmastikusisaldusega väetised.

Sobivad ka mitmed toalilleväetised, mille kulunormid ja väetamise sagedus on kirjas igas kasutusõpetuses. Liiliate väetamise peab lõpetama paar nädalat peale õitsemist. 

Talveks kaetakse konteinerid hoolikalt niiskuse ja pakase eest või tõstetakse talvitumiseks keldrisse või kasvuhoonetesse. Mõni liiliakasvataja tühjendab anumad igal sügisel, töötleb potte ja sibulaid fungitsiididega ning hoiab sibulaid keldrites või külmikutes +2-+5 kraadi juures niiske sambla või turba sees ning istutab nad kevadel uuesti nõudesse või anumatesse. Liiliad ei sobi lilleamplitesse.


Kahjurid ja haigused

Kahjurid

Liiliakukke on näinud ning tunnevad kõik liiliakasvatajad. See lepatriinuga sarnanev erepunane, kuid täppideta mardikas ilmus meie aedadesse umbes 30 aastat tagasi ja on siin kujunenud tõeliseks nuhtluseks. Tema vastsed on äärmiselt aplad ning võivad lühikese aja jooksul hävitada kogu liilia taime. 

Kui liiliatel on märgata poolikuid või näritud servadega lehti, tuleks kohe hakata liiliakukke otsima. Mardikat ennast võib kohata õiepungadel ja lehtedel, tema vastsed aga paiknevad suurte kämpudena lehtede all. Üksikuid isendeid on võimalik kokku korjata ja hävitada, kuid mardikas on väga kaval. Häirimise ja ohu korral kukutab ta end mullapinnale selili, kust teda on musta kõhualuse tõttu raske märgata.

Kindlasti tuleb ära korjata vastsed. Liiliakuke tõrjeks võiks liiliaid varakevadel ning kahjurite nägemisel pritsida kahjuritõrje puutemürkidega, mille valik on suur. Vältima peab süsteemseid mürke, mis pärsivad kõigi dekoratiivtaimede õitsemist. Liiliakukke ei hävita alternatiivsed taimemürgid.

Väike, komataoline liiliaripslane kahjustab eelkõige liiliasibulaid. Tema vastsed tungivad sibulasoomuste vahele ning toituvad taimemahlast.

Tekitatud kahjustuste toimel hakkavad sibulad mädanema. Taimede võrsed on kõverjalt moondunud ning lehed kiprunud. Haigestunud sibulad ja taimejäänused tuleb põletada. 

Nälkjad ja kiritigu tuleks tõrjuda kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Nad kahjustavad kõiki aia taimi, kuid kõige ohtlikumad on nad seen-, bakter- ja viirushaiguste levitajatena. 

Haigused

Kõige levinum liiliaid tabav haigus on niiskete ilmadega suve teisel poolel leviv hahkhallitus, mida põhjustab hallitusseen. Haigestuda võivad kõigi sordirühmade sordid ja liigid, hahkhallitusele kõige vastupidavamaks on osutunud LA-hübriidid.

Haiguspilt ei sarnane teistele hallitustele ja seetõttu ei tunta teda sageli ka ära.

Algul haigestuvad üksikud lehed, millel tekkinud valkjaspruunid laigud sulavad kiiresti Valge aasia hübriid Bright Diamond ja punane tiigerliilia Red Lifekokku, leht tundub haigestudes algul veidi niiskena. Kui tegemist on veel üksikute nakatunud lehtedega, saab need ära korjata ja põletada ning mõnikord haiguse levik sel viisil ka pidurdub. Eriti soodsate ilmastikuolude korral aga haarab haigus kiiresti kogu taime, liiliavarred ja lehed näivad põlenute ja kuivanutena.

Haiguse levik võib olla nii kiire, et ööpäevaga on nakatunud suured istandikud. Seepärast kutsutakse paljudes keeltes liiliate hahkhallitust ka „tulekahjuks“. Nakatunud taimi ei saa enam mingite tõrjevahenditega aidata ning nakkuse edasise leviku tõkestamiseks tuleb haiged varred maha lõigata ja põletada.

Kuigi hahkhallitus ei kahjusta otseselt liiliasibulat, on ta ohtlik seetõttu, et liiliate normaalne vegetatsiooniperiood, talveks ettevalmistumise ja toitaine kogumise aeg jääb lehtede puudumise tõttu lühikeseks. See aga muudab sibula vastuvõtlikuks muudele ebasoodsatele mõjudele.

Haiguse vältimiseks tuleks liiliaid varakevadel ja enne õitsemist pritsida seenhaigusvastaste preparaatide või taimeleotistega. Tõrjevahendina tuleks vältida viirushaiguste ohtu suurendavat tubakaleotist. 

Viirushaigused on liiliatele hukatuslikud. Neid tekitavad mitmed eriviirused, kuid haiguspilt on kõigil ühesugune. Kõik liiliate viirushaigused levivad taimemahla kaudu. Haigus on hiiliva kuluga. Kõigepealt tekivad lehe alumistele üksikud heledamad mosaiiksed laigud või mustrid.

Haiguse süvenedes taimede kasv kängub, sirged varred muutuvad kõveraks, õied ja lehed kimarduvad ning kaotavad oma iseloomuliku värvuse, kroonlehed näivad kleepunutena. Sibulatel mingeid haigustunnuseid ei esine. Viirushaigustele pole mingit ravi ja kõik taimed koos sibulatega tuleb põletada.